Mis on psühholoogiline nõustamine?
Psühholoogiline nõustamine ja psühholoogiga konsulteerimine aitavad saavutada positiivseid muutusi ning liikuda oluliste eesmärkide suunas. Psühholoog annab võimaluse tegeleda näiteks oma ärevuse, rahulolematusega, konsulteerida lastega seotud muredes või õppida iseennast ja oma soove-tujusid paremini tundma.
Psühholoogi kaasabil analüüsides ja arutledes leiad kindlustunde valikute tegemisel või oled valmis tegema muutusi oma valikutes. Psühholoog saab aidata sul mõista, millist sõnumit sa endas kannad ja teistele saadad. Psühholoogiline nõustamine peaks olema see, mis aitab sul ennast jälgida ning juhul, kui su sees valitseb suur segadus ja sa ei tea, millisest otsast seda lahti harutama tuleks hakata, aitab psühholoog leida just õige alguse.
Koolipsühholoog
Koolipsühholoogi kutsestandardi (2003) järgi on koolipsühholoogi töö eesmärgiks haridusasutustes õppivate laste edasijõudmise toetamine, lapsevanemate nõustamine ja konsulteerimine, haridusasutuste töötajate abistamine laste edasijõudmise kindlustamisel ja organisatsiooni kui terviku parema funktsioneerimise tagamisel. Seega nõustavad ja abistavad psühholoogid mitmetes laiemates valdkondades. 1. Internaliseeritud ehk ennekõike tundeeluga seotud probleemid (ärevus, hirmud, stress, depressioon). 2. Eksternaliseeritud probleemid, mis enamasti väljenduvad alakontrollituses (käitumisprobleemid, impulsi, tahte ja tähelepanud kontrolli raskused, ülemäärane käitumisaktiivsus). 3. Õpiprobleemid. Lapse õpiprobleemide korral teostavad psühholoogid uuringuid ja hindamisi (testimine, vaatlus, intervjueerimine jne), konsulteerivad erinevate lapsega tegelevate osapooltega ning teevad abistamisel koostööd teiste spetsialistidega. Moodsamad koolipsühholoogia käsitlused rõhutavad psühholoogia-alase kompetentsi kaasamist ka haridusasutuse kui organisatsiooni parema toimimise nimel, samuti ennetustegevuse teostamisel. See tähendab, et psühholoog võiks kaasa rääkida näiteks lasteaias ja koolis lapse probleemide varajase märkamise tõhusamal korraldamisel. Eelnevast tulenevalt on õppenõustamisel psühholoogidel mitmeid ülesanded. 1. Laste psühholoogilis-hariduslik hindamine, mille abil selgitakse välja laste erinevad õpivõimed, lapse erivajadused konkreetses valdkonnas ning sellest lähtuvalt soovitatakse erinevaid õpetamismeetodeid ja koostatakse sobivaid õppeprogramme nii üksikutele lastele kui gruppidele. Psühholoog kirjeldab lapse isiksusejooni, suhtlemisviise, käitumist, tunnetusprotsesside arengut (taju, tähelepanu, mälu, mõtlemine, jne) ning õppetegevuses osalemist. 2. Lapse, õpetaja, lapsevanema nõustamine. Võib toimuda nii individuaalselt kui grupis. Näiteks laste puhul võivad olla vajalikud treeningud (individuaalne või grupis) käitumisoskuste, õpioskuste, kognitiivse arengu edendamiseks või emotsionaalsete probleemide leevendamiseks. 3. Toetava psühhoteraapia läbiviimine vastava teraapia-alase ettevalmistuse olemasolul. Eestis on enamlevinud kognitiiv-käitumisteraapia, pereteraapia, esindatud on humanistliku, geštaltteraapia ja psühhodünaamiliste koolkondade esindajaid, kasutust on leidnud mitmed loovteraapia liigid. 4. Laste, õpetajate, lapsevanemate õpetamine-koolitamine; õpetajate, lapsevanemate, teiste spetsialistide jne konsulteerimine. Näiteks peale psühholoogiliste uuringute läbiviimist ning analüüsimist – juhendid ja soovitused, mida ja kuidas laps ise või temaga seotud täiskasvanud võiksid teha lapse probleemide leevendamiseks või ennetamiseks. 5. Koostöö teiste erialade spetsialistidega : meeskonna ja võrgustiku loomine, meeskonnas ja koostöövõrgustikus töötamine, kompetentsuse piiridest väljuvate juhtumite edasisuunamine.
Kliiniline psühholoog
Kliiniline psühholoog on spetsialist, kellel on kliinilise psühholoogi kutsetunnistus. Kliinilised psühholoogid tegelevad psühholoogiliste probleemide, psüühika- ja käitumishäirete ning tervist ohustava käitumise hindamise, ravimise ja ennetamisega. Nad töötavad haiglates ja polikliinikutes ning erapraksistes, kas iseseisvalt või ravimeeskonna liikmena koos psühhiaatri, neuroloogi, perearsti või mõne teise eriarstiga. Kliinilistel psühholoogidel on oluline ja kasvav roll tervishoiusüsteemis nii patsiendi seisundi hindamisel, ravi planeerimisel kui ka ravi läbiviimisel. Kliinilised psühholoogid viivad läbi uuringuid patsiendi seisundi, häiret säilitavate tegurite ja ravi efektiivsuse hindamiseks ning kohaldavad vajadusel psühhoterapeutilist või neuropsühholoogilist ravi. Kliiniline psühholoog oma teadmiste ja oskustega osaleb ka haiguste ennetamisel (näiteks sekkumised juba häire üksikute sümptomite ilmnemisel), terviseprobleemide süvenemise ärahoidmisel ning rehabilitatsioonis.
Pereteraapia
Pereteraapia on laialtlevinud psühhoteraapiameetod, mis on suunatud lahendamaks süsteemselt probleeme, mis tekivad inimestel suhtes oma lähedaste ning teiste oluliste inimestega. Traditsiooniliselt on pereteraapia fookuses pereliikmete omavaheline suhtlemine ning suhete kvaliteet, perekonna erinevad arengukriisid ning nendega toimetulek. Teraapia tulemuseks võib olla näiteks perekonna toimetuleku paranemine, üksteisemõistmise suurenemine, emotsionaalse toetuse jagamine ja saamine pereliikmete poolt, probleemilahendusoskuste paranemine. Kes võiks pereteraapiast kasu saada? Perekond võib inimese jaoks olla nii suureks toetuse pakkujaks kui ka mittemõistmisest tulenevaks stressiallikaks ning valutekitajaks. Seega on pereteraapiast abi kõikidel juhtudel, mil eesmärgiks on peresisese toetuse suurendamine. Igat pereliiget puudutav probleem ,mis mõjutab tema suhteid teiste pereliikmetega, on käsitletav pereteraapias. Õigeaegne sekkumine aitab ära hoida pereliikme patologiseerimise ning leida kiiresti ning efektiivselt sobivad probleemilahendused. Pereteraapia sobib abistava meetodina nii kriisisituatsioonis kui ka pikemaajaliselt väljakujunenud probleemide lahendamisel. Samuti on meetod kasulik ennetava eesmärgiga vältimaks pereliikmete käitumisprobleeme või psüühilise tervise halvenemist. Enamlevinud probleemivaldkonnad, mille puhul pereteraapia on osutunud efektiivseks sekkumismeetodiks: Psüühilised probleemid, eriti kroonilise kuluga Psühhosomaatilised probleemid Laste ja teismeliste psüühilised probleemid Seksuaalsusega seotud probleemid Paarisuhteprobleemid, kaasa arvatud lahutusega seotud temaatika Perekonna elutsükkel ja arengukriisid Vanemlike oskuste puudulikkus Kooliprobleemid Tööga seotud problemaatika Traumaatilised kogemused, kaotused ja lein Pereteraapia võimaldab pereliikmetel väljendada oma raskeid tundeid turvalises keskkonnas, õppida tundma teiste pereliikmete kogemusi ja arusaamasid, saada teadlikuks teiste vajadustest, leida peres olemasolevaid ressursse ning seeläbi luua muutus oma suhetes ja elus tervikuna. Kuidas pereteraapia toimub? Pereteraapia toimub valdavalt vestluse vormis, kus kõigil pereliikmetel on võimalus avameelselt ennast väljendada ning saada ära kuulatud. Pereterapeut kasutab erinevad tehnikaid eesmärgiga tuua muutust pere suhtlemismustritesse, probleemikäsitlusse ning rollijaotusesse. Perekohtumiste sagedus sõltub probleemi eripärast ja kriitilisusest. Seansid võivad toimuda nii kord nädalas kui ka kord paari kuu kohta. Pereteraapias võiksid osaleda kõik peres koos elavad või probleemiga seotud inimesed. Vahel saab teraapiat alustada ainult ühe või paari pereliikmega, kuid seegi aitab probleemset olukorda leevendada, sest kui muutub ühe pereliikme käitumine, ei saa jääda muutumata teistegi oma. Terapeut võib peresituatsiooniga tutvumise järel otsustada tegeleda näiteks vaid paarisuhtega Pereseansi kestus on tavapäraselt 60-90 min. Sageli esinevad pereprobleemid Pere ees seisvate ülesannetega toimetulematus. Nendeks on pereliikmete põhivajaduste (turvalisus, elementaarne hoolitsus, materiaalne kindlustatus) mitterahuldamine. Perekonna koosseisu muutumised ning raskused laste arenguliste vajadustega toimetulemises. Samuti kriisiülesanded, mis tekivad peret ootamatult tabanud olukordades (pereliikme haigus, surm, kodu kaotus jm.) Suhtlemisraskused. Paljudes teraapiasse pöörduvates peredes on suhtlemisraskused, mis tähendab, et pereliikmete vaheline kommunikatsioon on ebaselge, ebapiisav ning vastuoluline. Rolliprobleemid. Tekivad siis, kui peres olulised funktsioonid on ebaõigesti jaotatud või ebapiisavalt täidetud. Tüüpilised on sellisel juhul vanemate vähene autoriteet laste kasvatamisel või nn. vanemlikustatud laps, kelle ülesandeks on kanda näiteks puuduva vanema rolli. Käitumise kontrollimise raskused. Tavaliselt teeb peredele muret lapse või laste käitumine, mis võib keeruliste peresuhete tõttu muutuda allumatuks, antisotsiaalseks või agressiivseks. Piirid pere allsüsteemide ja liikmete vahel. Terves peres peaksid olema parajalt läbilaskvad piirid abikaasade, vanemate ja laste allsüsteemide vahel. Ebapiisav või liiga seotud suhe pereliikmete vahel, suhtlemisraskused ning käitumise kontrollimise ebaõnnestumine on mõned näited piiride problemaatikast peres.