Kogemusnõustamine on nõustamise ja toetamise viis, kus inimene, kellel on vastav isiklik kriisikogemus, jagab oma teadmisi ja pakub tuge tekkinud olukorras. Kogemus ühendab inimesi ja loob kohese teineteisemõistmise, mis tugineb vastastikusel austusel ja usaldusel. Selline nõustamine on efektiivne, sest nõustatav tunneb, et teda aitab inimene, kes on läbinud samalaadse traumeeriva elusituatsiooni. Kogemusnõustaja ei anna otseselt nõu, vaid läbi vestluste ja suunavate küsimuste jõuab klient ise arusaamisele oma probleemist ja selle lahendamise võimalustest. Kogemusnõustaja kuulab, toetab, innustab, motiveerib ja võtab pingeid maha. Kogemusnõustajal on ekspertteadmisi ja vastav väljaõpe, kuid suhtes kliendiga on ta võrdne.

Kogemusnõustamine on aastast 2014 Eestis ametlikult tunnustatud aitamistöö meetod.
Aastast 2016 on kaasatud kogemusnõustamise teenus nii Sotsiaalkindlustusameti rehabilitatsiooniteenust kui Töötukassa teenuste hulka. Tasustatud poolprofessionaalse teenusena, nagu seda varem on olnud tugiisikuteenus.

Kogemusnõustamine on vastastikkuse toetuse süsteem kus inimesed, kes jagavad sarnast probleemi saavad kokku selleks, et saada ja jagada vastastikust abi ja toetust ning omavaheline suhe on rajatud vastastikkusele austusele ja jagatud vastutusele (Mead, Hilton, & Curtis, 2001; Usser, Kirsten, Butov, & Sandoval, 2006).

Kogemusnõustaja on isik, kellel toetajana ei ole rohkem eksperdi teadmisi kui nendel, kellele ta abi osutab, ning omavahelistes suhetes on kõik võrdsed (Repper, 2013; Mead, Hilton, & Curtis, 2001).

Kogemusnõustamise teenus hõlmab endas organiseeritud vastastikkust abi ja tuge inimeste vahel, kellel on sarnased kogemused, tingimused või probleemid (O’Hagan, 2011).

Jõustamine on mitmekülgne ja kompleksne multidimensiooniline konseptsioon, mis on oma olemuselt pigem protsess, kui juhtum ning on suunatud inimese tugevuste rõhutamiseks (Chamberlin, 1997).

Võrdse tugi on üldiselt kirjeldatud, kui edendatud heaolu mudelit, mis keskendub pigem tugevustele ja taastumisele, kui haiguste mudelile, mis paneb rohkem rõhku sümptomitele ja indiviidide probleemidele (Repper & Carter, 2011).